ISE mäng

ISE mäng

ISE mängu suvelaager Leenu silmade läbi

Kristiina tehtud laagri fotod on leitavad SIIN

19. juuni hommikul seadsin mina sammud Tallinna autobussijaama poole, mis siis, et minu jaoks oli suvevaheaeg juba alanud, tundus see varajane ärkamine ning kell 12.00 kohal olemine hirmsa piinana (vedas, et mina ei pidanud veel Saaremaalt või kuskilt mujalt kaugelt kohale sõitma.) Veel hirmsam tundus see, et lähen kohale ja ei tea pea et mitte kedagi. Õnneks päästsid need vähesed, keda ma teadsin, mind ära ja hakkasimegi bussiga Kuketalu poole sõitma. Kui tee läks metsikumaks, saime aru, et nüüd hakkame kohale jõudma ning kõigi 12. meeskonna ning korraldajate silmad olid pööratud aknast välja, et näha, kus nad peavad kolm päeva viibima. Paljud, eriti poisid, olid muidugi õnnelikud nähes jagpalliplatsi ning väravaid, mis bussis ennustatu järgi pidid kohe pooleks minema, kui pall vastu neid lüüa, pean aga tunnistama, et ükski vägev löök seda mängu ajal teha siiski ei suutnud.

Paljude esimene kokkupuude teiste meeskondadega toimus siis, kui hakkati jaotama inimesi tubadesse. Mõned meeskonnad eraldati, mitu pandi ühte tuppa, mõned pidid olema üldse ruumis, kus neil esialgu tuttavaid polnud.

Pärast kogu seda siginat kogunesime kõik ühte ruumi, kus ennast tutvustasime ning saime mõelda välja oma laagri reeglid. Kõik võeti arvesse, keegi pakkus välja, reegel on see, et hommikul peab sisse magama ja see ning paljud teised reeglid pandi kirja. Muidugi seisid võistkonnad ka ööelu eest ning algne korraldajate poolt määratud reegel, et magama minnakse kell 23.00 muutus kella 02.00.

Ning siis hakkaski pihta see (mõne jaoks lõputu) loenguterida, mille teemad paljudele olid kindlasti tuttavad, aga siiski õppisime nendest juurde palju uut ja huvitavat. Kokku saime viis loengut, mis käsitlesid siis alkoholi, tubakat, tervisliku toitumist, laste õigusi ning  HIV/AIDS-i teemat.

Pärast loengut saime tutvuda foorumteatriga. Oli vähe neid, kes olid sellest kuulnud või teadsid üldse, mis asi foorumteater on. Seega tekitas see põnevust juba päris algusest. Foorumteater oli esimene asi, mis lähendas meid kõiki. Me saime üksteisest läbi mängude rohkem teada (kes naerab kogu aeg, kes ei suuda kõndides juua, kes on hommikuti eriti energiline…) ning mõistsime ka, et igal probleemil võib olla palju lahendusi, olgu need siis toimivad või mitte. Kõigil oli kahju, kui töötuba ära lõppes, kuid korisevad kõhud tegid ka oma tööd ning nii, nagu esimene õhtusöök oli väga hea, olid ka järgmised söögid isuäratavad.

Esimene päev lõppes aga õues mänge mängides. Ainukeseks nõmedaks asjaks osutusid sääsed, keda oli tapvalt palju. (Mõne jaoks olid sääsed ka ainuke halb asi laagri juures, koos sellega, muidugi, et laager oleks võinud kauem kesta)

Järgmisel hommikul said mitmedki täita laagri ühte reeglit, et võib sisse magada, sest oli hommikuvõimlemine, paljudel polnud soovi sääskedega ühineda ning asja tegi ka keerulisemaks see, et õhtul oli keeruline magama jääda, toad olid küll seintega ühenduses, aga lagesid polnud, mis jättis mulje nagu me kõik viibiks siiski samas toas. Ja nii see päev siis jätkus. Loengud, söömised, lõputud jalkamängud (kus nii mõnigi sai endale hüüdnimesid kas särgi peale kirjutatu järgi või selle järgi, kuidas mänele on „põõsas“ hoopis „pöösas“), vaba aeg ning oli näha, kuidas mitmed meeskonnad olid juba omavahel sõpradeks saanud. Keset päeva oli korraldatud kukejaht, kus meeskonnad segati üldse ära, mis kõigile paistis meeldivat. Kukejahis oli vaja orienteerumise võimet, tarkust ning ka natukene kiirust (tark oli ka see, kes oma telefoni oskas kasutada.) Ning õhtul oli korraldatud väike näitlemiseõhtu, kus sai teha muusikavideot, treilerit ning ka väikest karaoket, mis paistis kõiki kõige rohkem huvitavat. Meeskonnad tormasid üksteise järel lavale ning võitlesid mikrofoni pärast. Nii mõnegi lauluhääle üle sai imestatud ning nii mõnigi laul oli korraldajatele endile võõras, samas need laulud, mida teadsid korraldajad olid teistele vist liiga vanamoodsed. Õhtu lõpp ei tahtnud kuidagi kätte jõuda, mängu mängiti edasi ka siis, kui see oleks pidanud ammu läbi olema. Kui see aga siiski laiali aeti, siis jagunesid taas inimesed oma meelisgruppidesse ning hakkasid mängima kas kaarte, hundimängu, vaatama filmi või lihtsalt juttu rääkima. Ning sellel ööl ei tulnud kella kahesest öörahust midagi välja.

Järgmisel päeval kuulati taas loengut ning tehti viktoriin laagris kuuldud loengute peale, võitjad said siis autasuks uue osalemise LL-i filmilaagrisse. Jäeti hüvasti, kurdeti, et laager kestis liiga vähe, jagati veel kõigile kleepse ning oligi pea et kõik.

Istusin tagasi bussi ning mul polnud meeleski seda väikest hirmu, mis mul oli sinna laagrisse minnes. Kõik oli nii palju nii väikese ajaga muutunud. Nii mõnedki saatsis bussis ringlusesse paberilehe, kuhu peale pidi kirjutama oma nime, et ikka suhtlusportaalides üksteist üles leiaksime. Usun, et kõik jäid suurepäraselt laagriga rahule ning paljud käisid välja idee, et ISE mäng võiks ka 9. klassile olla, et nad veel saaksid osaleda. Eks me siis näe, kuidas see läheb.

Madleen Maria Kirja