Aruka alkoholipoliitka esimeseks sammuks peab saama alkoholireklaami täielik keeld. See ei ole mingil moel majandustegevuse ahistamine. Vaatamata piiritusjookide iidsele ajaloole ei ole nende tähendus ühsikonnas tavalise kaubaga võrreldav. Viina tõttu on ühiskondi langenud ja kultuure kadunud. See on väheste õnn, et suudetakse vaatamata viinale kultuuriliselt püsima jääda. Se´s küsimuses ei saa toetuda juhusele ja loota õnnele. Tuleb tegutseda.
Alkoholireklaami keelu tulemusena väheneb arusaadavalt joovastavate jookide kirevus
poelettidel. Ja see on hea. Nagu on hea ka see, et meediavaatajate igapäevapiltide hulka
ei kuulu naeratavate ja rõõmsate inimeste näod ning alkohoolsete jookide kaubamärgid
samaaegselt.
Loomulikult vähendab see samm nii viinatööstuse kui reklaamitööstuse käibeid. See on
aga võimalus, et vabanev raha leiaks endale arukamaid väljundeid, innovatsiooni
näiteks, mille eelduseks on kaine mõistus.
Reklaamikeeld pole loomulikult kogu aruka alkoholipoliitika sisu, kuid kujutab endast
selle ohutumat osa, mida on möödapääsmatu rakendada võimalikult kohe. Reklaam ei
sisalda mingit uut ega uudisväärtusega informatsiooni alkohoolsete jookide koha. See
teadmine on kultuuris olemas ning alkoholireklaami peamine rõhuasetus suunab joovastavate
jookide hulka kahjuks aina nooremaid inimesi. Ja see ei ole kodu küsimus vaid kogu
elukeskkonna küsimus.
Alkoholi kättesaadavusaja järsk piiramine ilma korraliku narkopoliitikata on risk. Kadunud viina asemele asub kahjuks liialt sageli narkokaupmees. Kadunud alkoholireklaami asemele narkoreklaami aga sama tõenäosusega ju ei teki. Joovastavad joogid ei ole tavapärane kaup ja seetõttu ei ole kohane neile rakendada tavapärast reklaamitähelepanu ega võimalusi. Ja sellest arusaamisest tuleb alustada.
Alkohol tuleb meie kultuuris märkida tagasihoidlikumaks ja selle esimeseks sammuks on alkoholi reklaamimise keelustamine.
Marek Strandberg
EER esimene eestkõneleja