Meie üks põhiline probleem seejuures on, et alaealised saavad reeglina alkoholi alati kätte. Nad pääsevad alkoholiga ise kassast läbi või kasutavad vanema sõbra või suvalise alkoholilembe täiskasvanu abi. Selle üle, kuidas ikkagi tugevdada kontrolli, et noored nii kergelt kauplustest alkoholiga välja ei jalutaks, on arutatud palju. Kas peaks koolitama müüjaid, paigaldama kaameraid, korraldama teavituskampaaniaid? Kindlasti on kõik see omal kohal ja aitaks kaasa. Kui me tõesti tahaksime probleemi lahendada, siis peaksime sügavamalt vaatama nende varemmainitud Põhjamaade kogemust.

Miks on Rootsis ja Norras 100 000 elaniku kohta ainult 4 müügikohta? Kas keegi ei ole huvitatud alkoholiga äritsemisest? Asi on selles, et neil on riiklik alkoholi jaemüügi monopol, selleks ettenähtud kauplused, mille müüjad tõepoolest saavad süstemaatilist koolitust, kuidas tuvastada noori ostjaid ning tulla toime tülikate klientidega. Systembolageti ja Vinmonopoleti kauplustes on loomulikult olemas kaamerasüsteemid ja spetsiaalse koolituse läbinud turvamehed. Ilma nende monopolideta meil sellist võrdlust nende riikidega ei oleks. Seda olukorda ei ole võimalik saavutada kuidagi muud moodi.

Systembolageti juht Magdalena Greger rääkis möödunud nädalal Brüsselis toimunud IV Euroopa alkoholipoliitika konverentsil, et riikliku monopolina ei ole nende sihiks kasumit kasvatada ning nende tegevuse peamiseks eesmärgiks ongi garanteerida, et alaealised ei saaks alkoholi kätte. Muidugi ei saa see olla saavutatud 100%-selt, kuid kindlasti on olukord parem kui olukorras, kus noored sõna otseses mõttes komistavad alkoholipudelite otsa.

Noored ei joo alkoholi, kuna see on lahutamatu ja möödapääsmatu osa iga siia maailma sündinud lapse elust. Alkoholi tarvitamist õpetab lapsele keskkond, milles ta kasvab. Iga laps sünnib täiskarsklasena, kuid siis hakatakse talle õpetama, et tegemist on ainega, mis on meie kultuuri lahutamatu osa ning sellest hoidumine oleks äärmuslik.

Loe pikemalt Delfist