Meie ühiskonna suutlikkus märgata kõiki erinevaid riskirühmi on selgelt piiratud. Eriti keeruline on hoida seda tähelepanu konkreetsetel abivajajatel nii kaua kuni olukord tõeliselt paraneb. Paljude ühiskondlike probleemide juures ei saagi muidugi lahendumisest rääkida ja nii on tõenäoliselt põhjuseks, et me lihtsalt väsime ära ja suuname oma empaatiavõime mujale.
Suurt rolli täidab siin muidugi meedia, kes suudab teatud perioodiks mingi teema ühiskonna tähelepanu alla tõsta. Alates uuriva ajakirjanduse paljastustest kuni jõuluperioodi heategevuslike saadeteni. Nende tuules mõtleme me mõnda aega nendele konkreetsetele valupunktidele ja mitte ainult ei mõtle, vaid ka helistame tasulistele telefonidele, annetades mingi summa raha. Kuid siis on vaja liikuda järgmiste teemade juurde. Kahtlemata on selliste kampaaniatega mõjutatud paljusid probleeme tugevalt positiivses suunas. Kuid on valdkondi, on inimesi, kelle murele polegi ehk veel päris konkreetset nime pandud või ei nähta nende elu traagika taga põhjusi, mille ennetamise ja lahendamisega peaks samuti tegelema.
Alkoholi tarvitamisega seotud probleemide spektrum on kahtlemata üks selline, kus me vahete-vahel keskendume mõnele valdkonnale ja kus me teatud probleemalasid pole veel avastanudki, kaardistamisest rääkimata. Justkui hooajalise teemana räägime me terve ühiskonnana roolijoodikutest ja sellest, milliseid uusi karistusi ja sekkumisi peaks kehtestama, et joobes juhid ei tegeleks mõrvadega meie teedel. Mõned kandvad artiklid, paar vestlussaadet ja äkki isegi üks seaduseelnõu ja siis me liigume edasi. Kuni järgmise suurema õnnetuseni.
Alkoholi sõltuvuse all kannatavad inimesed on teine rühm, kellest siiski vahete-vahel räägime, kuid meie ühiskonna suutlikkus seda probleemi mõista on siiski oluliselt piiratud. On see inimese halbade valikute tagajärg või haigus – siin saaksime tõenäoliselt arvamusi päris palju. Suurbritannias käib hetkel kampaania, mis kutsub tähele panema ka sõnu, mida me kasutame ning hoiduma stigmatiseerimisest, mis hoiab paljusid inimesi abi küsimast ja saamast. Ühiskondlik sallimatus ja mõistmatus on põhjus, miks paljud inimesed sellest august välja ei saagi. Ning teiselt poolt, kartuse puudumine selle haiguse suhtes on põhjuseks, miks nii paljud ikka ja jälle selle küüsi langevad.
Alkoholi tarvitamise probleemide taga on alati üks grupp, kes selle pärast eriliselt kannatab ja kes paraku jääb piisava tähelepanuta, mida nad hädasti vajaksid. Lapsed. Ja nüüd ei pea ma enam silmas vaid kodusid, kus lapsevanem(ad) on sõltlased. Norras on näiteks hinnatud, et 90 000 last kasvab kodus, kus ema või isa tarbib liigselt alkoholi. Kus lähevad need piirid, kus võiksime hakata rääkima probleemist, lapsele tekitatud kahjust? Kuidas hinnata kodu, kus isa/ema nädalavahetuse õhtul tarbib alkoholi viisil, mis muudab tema käitumist ja olemist lapse suhtes? Kuidas suudab laps üldse tajuda purjus olemist? Kuidas tuleb ta toime olukorraga, kus tema vanem käitub niivõrd erinevalt?
Täiskasvanu hindab alkoholi mõju ja ka purjus olekut oma kogemusest lähtudes ning raamistab seda oma tüüpiliste selgitustega – lõõgastumine, stressi maandamine, pidu jne. Laps võib seda olukorda tunda aga turvatunnet ohustava ja hirmutavana. Ja kui ta peaks ajapikku sellega harjuma, ning otsene hirmutunne kaob, siis selline harjumine pole kindlasti tema arengule ja lapsepõlvele kasulik ja hea. On teatud asjad, mida laps ei tohiks pidada normaalseks. Paljud täiskasvanud, kes kasvasid üles alkoholi täis kodus, on hiljem meenutanud, et nad lastena üllatusid, kui said aru, et teistel ei olnudki selline kodune kontekst. Kas siis sõbra isa ei käitugi nii?
Jõulupühad kerkib lisaks kõigele meeldivale esile ka negatiivse politsei- ja kiirabi statistikaga. Pikem töövaba periood tähendab paljudes kodudes paraku rohkem alkoholi tarvitamist, perevägivalda ja rohkelt seda halba, mis ühegi sekkujani ei jõuagi. See imbub lihtsalt kodus olevatesse lastesse ning võib mõjutada tervet nende elu.
Jõulud peaksid olema laste kõige rõõmurohkem püha. See on ju peaasjalikult ikkagi nende aeg. Aeg uskuda lausa üleloomulikku headust ja õnne, oodata põnevusega midagi erakordselt head ja kogeda soojust ning lähedust, millele argipäev harva ligi pääseb. Kas poleks seega loomulik, et teeme täiskasvanutena oma valikuid just lastele mõeldes?
Kutsume kinkima oma lastele alkoholivabad jõulud. Jätame oma kodust alkoholi kõrvale ja anname oma parima, et laste jaoks oleks see just nii muinasjutuline ja kaunis nagu nad seda unistavad ja väärivad. Olgem 100% kohal ja nende jaoks olemas, ilma oma meeli hägustamata ning otsustusvõimet nõrgendamata.
Paljud eestlased on septembris alkoholist loobunud ja kuskil maailmas on sarnased alkoholivaba kuu aktsioonid praktiliselt igal kuul aastas. Inimesed teevad selle otsuse tulenevalt oma tervisest, kehakaalust, rahakoti paksusest või ka mõeldes mõnele heategevusele. Kas me ei võiks jõulude ajal teha seda oma laste pärast?
Lauri Beekmann Eesti Karskusliit
Artikkel ilmus ajalehes Õhtuleht